Illusioonide meister

“The Illusionist”. Illusioonide meister. Film, mida armastan sellepärast, et seal mängib peaosa üks mu lemmikuid, Edward Norton. Ja teiseks, et see meenutab mulle mu parimat sõpra. Milleski. Miks, ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et mu elus polnud enne temaga tutvumist dimensioone ega värve. Ma ei teadnud, kuidas tegelikkust võimendada nii, et see oleks midagi päris elu ja silmamoonduse vahepealset. Midagi, mis balansseerib piiril, noateral. On päris, aga pole ka.

Seda televisioon minu jaoks ongi (ja see on ka põhjus, miks ma ei raatsi oma uuest tööst enam kunagi loobuda) – võimendatud elu. Ühtpidi tundub see nii autentne, tõelähedane. Teisalt on see üks suuremaid illusioone, üks suuremaid valesid, mida mu silmad kunagi näinud. Meenub “Nip/Tucki” teemalugu “Perfect Lie”. Täiuslik vale. Isegi tõsielutelevisioon ei räägi tõtt. Isegi dokumentaalid on tõe ilustatud ja silutud kontsentraat, mis pole siiski päris tõde.

Mu töö kõrval tundub päriselt elamine mulle igav. Olen kannatamatu, minu jaoks kulgeb kõik pisut liiga aeglaselt. Kui saaksin, monteeriksin ka reaalsust, mille keskel elan. Lõikaksin ebaolulise välja. Lõikaksin välja pausid ja kõhklused. Lõikaksin välja kõik, mis on silmakriipivalt ebatäiuslik.

Võib-olla ongi see teatud inimtüüp, kes ma olen. See, kes põgeneb reaalsusest mitte olematusse, vaid teisele tasandile, tihendatud, parandatud, ilustatud paralleelellu. Kelle loomuomane vajadus on olla vari seinal, niiditõmbaja kulisside taga. See, kes valitseb, aga ei ole nähtav. See, keda keegi päriselt ei näe ega tunne. Ka ta ise näeb vaid enda peegeldust, läbi teiste inimeste sõnade ja silmade. See on läbi filtri elamine. Elu täiuslikus pildis, mis on kleebitud päriselu peale.

Seal päris maailmas, kui olen vahel sunnitud sinna jalga tõstma, on minu jaoks igav ja kõle. Ma ei suuda seda muuta. Ma ei suuda seda parandada, kokku lõigata, ära petta. Mingil tasandil olen loobunud elamast ja see on mu vaba valik. Ma pole sellepärast kurb, et teisiti ei oska. Vastupidi – olen tänulik, et mul on illusioon, kuhu põgeneda. Täiuslik maailm. Täiuslik vale.

Suvi

John Steinbeckil on romaan “Me tusameele talv”. Seal on kirjas, et pole midagi mustemat kui läbipõlenud taht. Moto on Shakespeare`ilt, “Richard III-st”.

Now is the winter of our discontent

Made glorious summer by this sun of York;

And all the clouds that lour’d upon our house

In the deep bosom of the ocean buried.

Mu jõud hakkab tagasi tulema. Kuri tõbi, mis mind surmani ära kurnas, leiti lõpuks üles. Õnneks on seda väga lihtne ravida. Hakka või horoskoopidesse uskuma, sest üks, mida aasta algul ema Eesti Naisest lugesin, lubas koledat aasta algust ja esimest poolt ja paremat teist.

(Selle peale meenus miskipärast vana lemmik, Stravinsky “Firebird”.)

Saab siis imet näha.

Jaksan nüüd jälle tegeleda oma uue armastuse, televisiooniga. Hiljuti sõitsime ühe tuttavaga Eestit pidi ringi ja kuulsin temagi suust, et kui oled kord televisiooni puudutanud, siis tunduvad kõik teised meediumid järsku nii lamedad, jõuetud, ühemõõtmelised.

Lõppkokkuvõttes teenib kõik siiski üht eesmärki. Mu elu Suurt Kutsumust – jutustada lugu. Otsin selleks vaid parimaid töövahendeid.

Hea meel, et jaksan seda jälle teha, tõeliselt hea meel.

Talupojaelu

Õnnestus peaaegu terve nädal veeta nii, et ei vaadanud telekat ega passinud arvuti taga. Ei olnud korralikku lampigi, mis tingis sellise loomuliku talupoegliku elurütmi – kui hämardub, ajab igavus magama, varahommikul päikesetõus jälle üles. Paistab, et nii on väga tervislik, sest pole end enam ammu nii puhanuna tundnud. Kui nii saakski. Aga ei – nüüd juba linnas tagasi, telekas üürgab, läpakas on nina ees… Moodne elu saab sind lõpuks ikka kätte. Edaspidiseks sain siiski väärt puhkusenipi. Tuleb minna kuhugi, kus seisad paratamatuse ees: pole voolu, pole internetti. Tahtejõuga mina end maailmast välja lülitada ei suuda, miski peab selle paratamatusena tingima.

Kunagi olid suved, kui internetti ja mobiiltelefone polnud olemaski. Isegi telekas ei töötanud, see oli meil alailma rikkis – vene värk. Telefoni polnud meie majapidamises üldse, mitte mingisugust. Imelised suved olid. Sai telgis magatud. Või pööningul värsketes heintes. Mere ääres käidud. Päevad olid väga pikad. Suved näisid kestvat igavesti. Igav ei olnud kunagi.

Ideaalmaastik

N-ö naistekaid vaatan harva, aga vahel ikka. Periooditi. Siis, kui on mingil põhjusel väga raske ja elu kujunenud parajaks sasipuntraks. Millegipärast on mul kujuteldavaga alati kergem suhestuda ja sellest lohutust leida, päris inimestega nii kerge ei ole. Kelle tõukan ära ise. Kes tõukab ära mind. Lõppkokkuvõttes on inimene elu raskeimatel hetkedel alati üksi. Ootad päris inimestelt neid õigeid sõnu, mis aitaksid välja ja juhiksid tagasi rajale. Aga nad ei oska neid öelda. Mitte, et keegi ei püüaks – lihtsalt need sõnad pole kunagi õiged.

Millegipärast öeldakse kõik õiged sõnad kas raamatutes, filmides või seriaalides. Vaatad. Kuulad. Mõtled – täpselt seda mul vaja ongi. Huvitav, stsenaristid on ju päris, kõik see on kirjutatud inimestelt inimestele. Aga miks me päris elus ei suuda kunagi leida ühtki õiget sõna õigel hetkel või siis ülepea õiget hetkegi? Naistekates lahenevad olukorrad peaaegu alati ideaalselt, see, kes teisele liiga tegi, saab oma teost aru ja vabandab – õigete sõnadega. Vaenlased õpivad teineteist mõistma. Võõrandunud sõbrad leiavad taas tee teineteiseni. Miskipärast meenub siin üks filmipealkiri, “Ideaalmaastik”. Filmi sisul pole eelöelduga vähimatki pistmist, aga pealkiri kuidagi haakub.

Võib-olla ongi hea, kui enda elu on sassis – minusuguste jaoks. Ehk nende jaoks, kes ihkavad ise raamatuid ja stsenaariume kirjutada. Ehk sellest sünnibki see draiv, mis sunnib oma kujutluses looma teist, korrastatud maailma, kus kõik läheb nii, nagu elus peaaegu kunagi ei juhtu. Luua ideaalmaastikku.

Uus reality-tv

Vaadanud ära Kanal 2 uue tõsielusarja “Kinotehas” esimese saate, tuli pähe siia vahendada üht arvamust tõsielutelevisioonist, mida mõni aeg tagasi netist lugesin: http://www.ventureiab.com/reality-television-it%e2%80%99s-elemental.html

Seal on lühidalt kirjas üks mõte, mida minagi täna mõtlesin: iga kontseptsioon võib tööle hakata, peamine, et oleks olemas elemendid: “You know, the stuff that makes people want to watch a show. The characters.  The world they inhabit. The charisma that brings viewers into that world.”

Ma pole kindel, et “Kinotehases” need “elemendid” olemas olid. Kuidagi üheplaaniliseks jäi.

Mis trendid reality-tvs praegu üldse valitsevad, saab lugeda siit: http://www.ventureiab.com/2011-trends-in-cable-reality-programming.html

Seitse hinge

Tänavune kevad ei too mulle rõõmu – mida soojemaks läheb, mida eredam on päike, seda suurem on mu igatsus kodu järele, mida enam ei ole. Maal kasvanud lapsed ei suuda ilma maata elada. Nii et – eriti, kui üle mu väikese üürikorteri tiheda liiklusega tänava ja betoonist parkla vahel lendab mõni lennuk ning selle unistav ümin mulle hulluksajavalt lapsepõlvesuvesid meelde tuletab (armastasin siis silmi sulgedes selili lõhnavas heinas suurest tulevikust unistada) – on mul tunne, et mu seitse elu on just nüüd otsa saanud.

Selle peale otsisin üles “Sopranode” viimase hooaja alguse. Seitse hinge. Lemmiksarjad on parimad sõbrad – ei jäta mind erinevalt inimestest kunagi üksi.

Kommentaaridest

Veel täna õhus: olin sunnitud blogis kommentaarid lukku panema. Miks? Sest mõne inimese tähelepanu on muutunud häirivaks. Samal põhjusel lülitasin Facebookis välja vestlusefunktsiooni. See, et mul on mõtteid, mida olen valmis avalikult jagama, ei tähenda tingimata seda, et sooviksin ise väga “avalik” ehk kättesaadav olla.

Olen tülika tähelepanuga tuttav juba Õhtulehe aegadest, kus mõned inimesed mu foto ja tekstide põhjal otsustasid, et tahavad (ja peavad) minuga lähemalt tuttavaks saada ega tahtnud mulle endale ses asjas enam mingit sõnaõigust jätta. Sellised inimesed ei mõista, et mõtete avalik jagamine ei tähenda veel seda, et nende autor kuulub igaühele, kes tema mõtteid lugeda ja kaasa mõelda suvatseb. Ei kuulu ma kellelegi, mõtted (kui pole juures allikaviidet) kuuluvad mulle ja ma ei ole kohustatud neid kuidagi õigustama või põhjendama.Vägisi minu sõbraks ei saa.

Kui tegin Kanal 2-le saadet Eesti kuulsuste ahistajatest, rääkis selle tarvis intervjueeritud Tallinna psühhiaatriahaigla vanemarst dr Erika Saluveer projektsiooni mõistest. Lühidalt öeldes on projektsioon see, kui keegi omistab kellelegi omadusi või ootusi, milleks pole mingit mõistuspärast alust. Selle hulka kuulub kuulsuste idealiseerimine, sh praegu Facebookis küll juba vaibuma hakanud Veerpalu-usk. Kummastav oli lugeda, kuidas inimesed, kel pole Andrus Veerpaluga iialgi olnud mingit isiklikku kokkupuudet, on valmis oma elu nimel vanduma: “See mees ei valeta!”. Tegelikult pole neil ju aimugi, millise inimesega tegu ja kas tal on kombeks valetada või ei… Eelmainitud saatest selgus ka, et kui projektsiooniga tegelevad teismelised, on see aktsepteeritav kui arengu loomulik osa. Aga kui tegemist on keskeale läheneva täiskasvanuga, muutub see õõvastavaks ja ahistavaks. Nii on ka minuga, kes ma pole üldse kuulus, isegi mitte väikeses Eestis: väga kummaline, et mõni inimene võtab pähe, et ta tunneb mind, kui me ometi pole kordki elus kohtunud, silmast silma ainsatki sõna vahetanud.

Mis puudutab avalike (blogi)tekstide põhjal niisuguste otsuste tegemist, siis kahju pettumust valmistada, kuid iga selline tekst, olgu ta pealtnäha nii avameelne, kui tahes, on siiski mingi piirini fiktsioon. See on kirjutatudki selleks, et saada avalikuks – see iseenesest välistab kogu tõe, õigemini seab sellele piirid. Nagu kirjanik laenab oma elukogemust ja muudab selle millekski teiseks, mida ei saa enam üks-ühele temaga samastada, käib see nii ka avalikes veebimärkmikes. Avameelsus on tihti näiline, eriti internetis. Lugedes igasuguseid pealtnäha detailseid tegevusekirjeldusi Facebooki staatuseuuendustest, meenub mulle “Kuristik rukkis” peategelane Holden Caulfield, kes võis tänaval vastutulijale vabalt valetada, et läheb ooperisse, kui tegelikult läks ta hoopis piimapoodi või kurat teab, kuhu.

Milleks kogu see jutt: neid inimesi ei ole vähe, kes on mu tekste lugedes jõudnud järeldusele, et oleme hingesugulased ja peame tingimata suhtlema. Aga see mulje on ilmselt enamasti vale. Veebielu – nagu enne märkisin – kattub päris eluga ainult teatud ulatuses. Liiatigi – kummaline paradoks, aga tõsi – vaatamata sellele, et mul on mõtteid, mida tahan jagada, hindan väga privaatsust. Mulle ei meeldi olla võõrastele kättesaadav. Ma ei anna suvalistele inimestele oma telefoninumbrit ega erameili aadressi. Mul on vähe tõelisi sõpru ja neid kõiki tunnen ma isiklikult, silmast silma. Kõik ülejäänud on lihtsalt tuttavad, kellega ma oma elu (üksikasju) ei jaga.

Muide, see avaliku ja privaatse vastuolu on veider. Ühtpidi tungiv vajadus jagada, teistpidi sama tungiv vajadus varjata, pugeda peitu, jääda kulisside taha. Ilmselt on see kirjanikusündroom. Ma ei tea ühtki kirjanikku, kes armastaks väga seltskonda või tikuks fännidega vahetult suhtlema. Kahtlemata on see isekas – tahta jagada, aga mitte tahta vastu võtta. Aga nii on. Ka minuga. Ma tahan kirjutada, aga ei taha tingimata teada, kes on need inimesed, kes mu kirjutisi loevad.

Samad näod

Lugesin Õhtulehest ekskolleeg Aigi Viira kirjutist, kus ta otsib põhjendusi, miks mängivad Eesti sarjades tihtipeale ühed ja samad näitlejad (saab lugeda siit: http://www.ohtuleht.ee/422933)

Pole siiski ainult väikese Eesti mure.  Iga suurem Briti sarjade fänn teab, et sealgi jooksevad ühed ja samad näod ühest sarjast teise.  Sellepärast pole seal ka telesarjade hooajad eriti pikad ja stsenariste ei ole samuti ühe sarja peale mitmeid, vaid tavaliselt vaid üksainus. Nagu Eestiski. Põhjusedki samad – raha on lihtsalt hulga vähem kui Ameerikas. Ometi jätkub häid näitlejaid isegi Ameerikasse eksportimiseks, näiteks viimase aja ühe kõrgelthinnatuma krimisarja “The Wire” peaosatäitja Dominic West on britt.

Võib-olla on Eestis häda siiski mitte nähtuses kui sellises, et näitlejad jooksevad ühest sarjast teise. Pigem vist ikka kvaliteedis, mis selle all kannatab, pealiskaudselt tehtud rolle on Eesti teles häbematult palju. Võib-olla peaks meil olema rohkem ainult telele spetsialiseerunud näitlejaid, sest kuni kestab suhtumine, et televisioon on haltuura (mida isegi natuke häbenetakse), aga tõeline kutsumus on teater, siis pole ka paranemist loota.

Uued kingad

Kirjutasin siin varem krimisarjadest ja klišeedest. Nüüd jookseb Fox Crime`is uus USA krimisari “Detroit 1-8-7”.  Üritasin seda vaadata – suuresti sellepärast, et seal mängib üht peaosalist “Sopranodest” tuttav Michael Imperioli – , aga järeldasin enne avaosa lõppu, et minu iganädalasse mõrvamenüüsse see ei lisandu. Nagu ei leia sellest nimekirjast ka “The Wire“t”, mida kriitikud ometi peavad oma žanris üheks maailma parimaks. Miks? Sest olevat realistlik. Miks ta realistlik on – lihtne, see on kirjutatud “päris” asjatundjate poolt, autoriteks endine krimireporter ja politseitöötaja.  Tegevus käib Baltimore`is, linnas, kus sarja autorid ka ise on omas vallas töötanud. Neegrid, slummid – seal need “päris” kuritööd” aset leiavad. Aga mulle see ei istu, on lihtsalt võõras. “Detroit 1-8-7” on nagu “The Wire” koopia. Valdav osa tegelastest on mustanahalised, kuriteod viivad meid sageli getomaailma, millega eestlasel on keerulisem samastuda kui vana hea Inglismaa kolkakülade ja sumbunud eeslinnadega.

Nüüd lugesin netist, et “Detroit 1-8-7” ähvardab kukkuvate reitingute tõttu mahavõtmisoht.

Klišeedest ning nendest eemaldumisest nii palju, et ühest arvustusest lugesin: võmmisarju võib nüüd laias laastus kaheks lüüa. Esiteks need, mis loodi enne “The Wiret” ning seejärel need, mis tulid hiljem. N-ö vanakooli krimisari etteaimatavate ja lihtsakoeliste tegelaste ja kompaktselt pakitud lugudega enam ei töötavat, “The Wire” on see, mis peaks märkima uut teetähist. Kas see tegelikkuses töötab ja kui pikalt? Miskipärast arvan, et mitte väga. Uudsuse võlu kaob peagi ja küllap pöördutakse taas vanade sissetallatud kingade juurde, mis pärast mõningast kapis seismist tunduvad nagu uued. Minu jaoks on viimaste aastate geniaalisem detektiivisari hoopis “Castle”, kus on vanad ja sissetöötanud võtted ühendatud mõne värske välgatusega ja töötab lihtsalt suurepäraselt.

Mõrv kui meelelahutus

Ilusal kevadisel hommikul leidsin end mõtlemas: aga millal ja miks ülepea sai mõrvast meelelahutus?

Elukogemus on mulle selgeks teinud, et kunagi ei tasu end liiga originaalseks pidada – inimesed on siiski suhteliselt ühesugused. Või, õigemini: alati leidub kusagil suur grupp inimesi, kellel tulevad täpselt samad mõtted nagu sinul, olgu need mõtted nii sünged või lollid kui tahes. Aga jätan taskufilosoofia. Appi tõttab sellistel puhkudel (kui mulle juhtumisi mingi mõte tuleb) otsingumootor Google. Sealtkaudu on alati hea kontrollida, kellele veel on sama idee või mõte tulnud (ja ühtlasi aitab see mul mõnikord ennast veenda, et ma pole mingi eriskummaline värdolevus – ausõna, vahel tekib mul enda ees hirm).

Leidsin – nagu arvata oligi – päris palju mõtteid. Esiteks ühe juristi blogisissekande, mille pealkiri küsis täpselt sama, mis minagi. Alustuseks eristab too hallipäine härra kaks asja: mõrva ilukirjanduses ja mõrva ajalehelugudes. Ta meenutab, kuidas eelmise sajandi algul ajalehtede hulgas võidujooks puhkes, parema müügiedu nimel lisati uudisväärtusele sensatsioon. Televisioon võttis kollase ajakirjanduse võtted omaks. Nagu too blogija kirjutab: “If it bleeds, it leads.”

Wikipedia abiga selgitasin, et mõrv kui fiktsioon ei levinud meelelahutuses kuigi arvestataval tasemel enne 1900ndate algust. Varaseim kriminaalromaan pärineb veebientsüklopeedia andmetel aastast 1829. Maailma esimeseks teledetektiiviks loetakse Martin Kane`i, tegelaskuju, kes lahendas mõrvalugusid 1949-1954 nii telekas kui ka raadios jooksnud sarjas “Martin Kane, Private Eye”. Et televisioonis ja raadios jooksnud sarja suursponsor oli üks Ameerika tubakakompanii, pidi Kane lakkamatult suitsetama. Mispeale mõtlesin: kui irooniline, surm reklaamib end läbi surma 😉

Mida advokaadist vanahärra ei maini, on see, mida õppisin ajalootundides: mõrv kui meelelahutus ei ole mingi sajandivanune teema. Kust see mõte küll pärit on, et meelelahutus on brutaalseks muutunud tänapäeval?

Vanas Roomas lõbustati end elu ja surma peale võitlevate gladiaatoritega. Colosseumi mahtus pealtvaatajaid ca 50 000, see on umbes sama palju, kui Eestis keskmisest kehvemal telesaatel vaatajaid, aga ikkagi on seda palju. Telefonihääletusi siis veel ei olnud, aga pealtvaatajatel oli õigus otsustada, kas kaotanud gladiaator väärib surma või ei. Mingis mõttes on see ju tänapäeva reality-show`de eelkäija – väljavalitud võistlevad suure auditooriumi ees, kellel on voli ja võim neid “välja hääletada”.

Keskajal asendasid mõrvaseriaale avalikud hukkamisplatsid. Ka see oli tohutult populaarne meelelahutus. (Foto lehelt medieval.warfare.info)

Lugesin keskaegseid piinamis- ja hukkamisviise kirjeldavalt veebilehelt, et nagu tänapäeval kuulutavad eesootavaist saadetest telekavad, siis tol ajal müüdi samal eesmärgil hukatavate nimekirju. Inimesed võistlesid paremate kohtade nimel, lapsevanemad võtsid kaasa oma võsukesed. Päeva lõpuks tüütas lakkamatu peade raiumine pealtvaatajad ära ja read hõrenesid.

Ega sellest olegi nii meeletult palju aega möödas, üksnes loetud sajandid. Muide, et reality-show ja keskaegsed surma-vaatemängud on olemuselt väga lähedased, näitab ju seegi, kuidas paar aastat tagasi jälgisid inimesed üle kogu maailma meedia vahendusel Briti tõsielutelevisiooni tähe Jade Goody vähkisuremist. Tõsielusarja-staari surm – draama kuubis. Teine – seekord mitte tõsielusarja-, vaid filmistaar, kes oma surmast meelelahutusobjekti tegi, oli Farrah Fawcett – tema võitlusest surmava soolevähiga sündis teledokumentaal “Farrah`s Story”. Lugesin ühest arvustusest, et surevad kuulsused pole enam teade õhtustes uudistes, vaid pidevalt arenev sentimentaliseeritud lugu. Mõtlesin: huvitav, kas see on mingi tänapäeva versioon avalike hukkamiste nautimisest? Arvustustes nimetatakse niisugust uudishimu haiglaseks, aga kui see on sajanditevanune, siis pigem on see inimesele loomuomane, mitte haiglane. Aga miks? Miks meeldib meile teiste surma pealt vaadata, olgu siis reality-formaadis või puhtakujulise fiktsioonina? Sellele ma esialgu vastust ei leidnudki, aga küll otsin.

Ahjaa, viimane avalik hukkamine, millele üle kogu maailma kaasa elati, oli vist Saddam Husseini poomine…

Avastasin Facebookist kommuuni “Murder is not entertainment“. Seal kutsub üks Austraalia kuriteoohvrite toetusgrupp inimesi üles televisiooni pakutavasse meelelahutusse valivamalt suhtuma ja puldiga “positiivsemaid valikuid tegema”. Liikmeid on seni suudetud koguda vaid 370, järelikult ei ole morbiidse meelelahutuse keelustamine paraku kuigi populaarne teema.