Illusioonide meister

“The Illusionist”. Illusioonide meister. Film, mida armastan sellepärast, et seal mängib peaosa üks mu lemmikuid, Edward Norton. Ja teiseks, et see meenutab mulle mu parimat sõpra. Milleski. Miks, ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et mu elus polnud enne temaga tutvumist dimensioone ega värve. Ma ei teadnud, kuidas tegelikkust võimendada nii, et see oleks midagi päris elu ja silmamoonduse vahepealset. Midagi, mis balansseerib piiril, noateral. On päris, aga pole ka.

Seda televisioon minu jaoks ongi (ja see on ka põhjus, miks ma ei raatsi oma uuest tööst enam kunagi loobuda) – võimendatud elu. Ühtpidi tundub see nii autentne, tõelähedane. Teisalt on see üks suuremaid illusioone, üks suuremaid valesid, mida mu silmad kunagi näinud. Meenub “Nip/Tucki” teemalugu “Perfect Lie”. Täiuslik vale. Isegi tõsielutelevisioon ei räägi tõtt. Isegi dokumentaalid on tõe ilustatud ja silutud kontsentraat, mis pole siiski päris tõde.

Mu töö kõrval tundub päriselt elamine mulle igav. Olen kannatamatu, minu jaoks kulgeb kõik pisut liiga aeglaselt. Kui saaksin, monteeriksin ka reaalsust, mille keskel elan. Lõikaksin ebaolulise välja. Lõikaksin välja pausid ja kõhklused. Lõikaksin välja kõik, mis on silmakriipivalt ebatäiuslik.

Võib-olla ongi see teatud inimtüüp, kes ma olen. See, kes põgeneb reaalsusest mitte olematusse, vaid teisele tasandile, tihendatud, parandatud, ilustatud paralleelellu. Kelle loomuomane vajadus on olla vari seinal, niiditõmbaja kulisside taga. See, kes valitseb, aga ei ole nähtav. See, keda keegi päriselt ei näe ega tunne. Ka ta ise näeb vaid enda peegeldust, läbi teiste inimeste sõnade ja silmade. See on läbi filtri elamine. Elu täiuslikus pildis, mis on kleebitud päriselu peale.

Seal päris maailmas, kui olen vahel sunnitud sinna jalga tõstma, on minu jaoks igav ja kõle. Ma ei suuda seda muuta. Ma ei suuda seda parandada, kokku lõigata, ära petta. Mingil tasandil olen loobunud elamast ja see on mu vaba valik. Ma pole sellepärast kurb, et teisiti ei oska. Vastupidi – olen tänulik, et mul on illusioon, kuhu põgeneda. Täiuslik maailm. Täiuslik vale.

Advertisements

Suvi

John Steinbeckil on romaan “Me tusameele talv”. Seal on kirjas, et pole midagi mustemat kui läbipõlenud taht. Moto on Shakespeare`ilt, “Richard III-st”.

Now is the winter of our discontent
Made glorious summer by this sun of York;
And all the clouds that lour’d upon our house
In the deep bosom of the ocean buried.

Mu jõud hakkab tagasi tulema. Kuri tõbi, mis mind surmani ära kurnas, leiti lõpuks üles. Õnneks on seda väga lihtne ravida. Hakka või horoskoopidesse uskuma, sest üks, mida aasta algul ema Eesti Naisest lugesin, lubas koledat aasta algust ja esimest poolt ja paremat teist.

(Selle peale meenus miskipärast vana lemmik, Stravinsky “Firebird”.)

Saab siis imet näha.

Jaksan nüüd jälle tegeleda oma uue armastuse, televisiooniga. Hiljuti sõitsime ühe tuttavaga Eestit pidi ringi ja kuulsin temagi suust, et kui oled kord televisiooni puudutanud, siis tunduvad kõik teised meediumid järsku nii lamedad, jõuetud, ühemõõtmelised.

Lõppkokkuvõttes teenib kõik siiski üht eesmärki. Mu elu Suurt Kutsumust – jutustada lugu. Otsin selleks vaid parimaid töövahendeid.

Hea meel, et jaksan seda jälle teha, tõeliselt hea meel.

Talupojaelu

Õnnestus peaaegu terve nädal veeta nii, et ei vaadanud telekat ega passinud arvuti taga. Ei olnud korralikku lampigi, mis tingis sellise loomuliku talupoegliku elurütmi – kui hämardub, ajab igavus magama, varahommikul päikesetõus jälle üles. Paistab, et nii on väga tervislik, sest pole end enam ammu nii puhanuna tundnud. Kui nii saakski. Aga ei – nüüd juba linnas tagasi, telekas üürgab, läpakas on nina ees… Moodne elu saab sind lõpuks ikka kätte. Edaspidiseks sain siiski väärt puhkusenipi. Tuleb minna kuhugi, kus seisad paratamatuse ees: pole voolu, pole internetti. Tahtejõuga mina end maailmast välja lülitada ei suuda, miski peab selle paratamatusena tingima.

Kunagi olid suved, kui internetti ja mobiiltelefone polnud olemaski. Isegi telekas ei töötanud, see oli meil alailma rikkis – vene värk. Telefoni polnud meie majapidamises üldse, mitte mingisugust. Imelised suved olid. Sai telgis magatud. Või pööningul värsketes heintes. Mere ääres käidud. Päevad olid väga pikad. Suved näisid kestvat igavesti. Igav ei olnud kunagi.

Ideaalmaastik

N-ö naistekaid vaatan harva, aga vahel ikka. Periooditi. Siis, kui on mingil põhjusel väga raske ja elu kujunenud parajaks sasipuntraks. Millegipärast on mul kujuteldavaga alati kergem suhestuda ja sellest lohutust leida, päris inimestega nii kerge ei ole. Kelle tõukan ära ise. Kes tõukab ära mind. Lõppkokkuvõttes on inimene elu raskeimatel hetkedel alati üksi. Ootad päris inimestelt neid õigeid sõnu, mis aitaksid välja ja juhiksid tagasi rajale. Aga nad ei oska neid öelda. Mitte, et keegi ei püüaks – lihtsalt need sõnad pole kunagi õiged.

Millegipärast öeldakse kõik õiged sõnad kas raamatutes, filmides või seriaalides. Vaatad. Kuulad. Mõtled – täpselt seda mul vaja ongi. Huvitav, stsenaristid on ju päris, kõik see on kirjutatud inimestelt inimestele. Aga miks me päris elus ei suuda kunagi leida ühtki õiget sõna õigel hetkel või siis ülepea õiget hetkegi? Naistekates lahenevad olukorrad peaaegu alati ideaalselt, see, kes teisele liiga tegi, saab oma teost aru ja vabandab – õigete sõnadega. Vaenlased õpivad teineteist mõistma. Võõrandunud sõbrad leiavad taas tee teineteiseni. Miskipärast meenub siin üks filmipealkiri, “Ideaalmaastik”. Filmi sisul pole eelöelduga vähimatki pistmist, aga pealkiri kuidagi haakub.

Võib-olla ongi hea, kui enda elu on sassis – minusuguste jaoks. Ehk nende jaoks, kes ihkavad ise raamatuid ja stsenaariume kirjutada. Ehk sellest sünnibki see draiv, mis sunnib oma kujutluses looma teist, korrastatud maailma, kus kõik läheb nii, nagu elus peaaegu kunagi ei juhtu. Luua ideaalmaastikku.

Uus reality-tv

Vaadanud ära Kanal 2 uue tõsielusarja “Kinotehas” esimese saate, tuli pähe siia vahendada üht arvamust tõsielutelevisioonist, mida mõni aeg tagasi netist lugesin: http://www.ventureiab.com/reality-television-it%e2%80%99s-elemental.html

Seal on lühidalt kirjas üks mõte, mida minagi täna mõtlesin: iga kontseptsioon võib tööle hakata, peamine, et oleks olemas elemendid: “You know, the stuff that makes people want to watch a show. The characters.  The world they inhabit. The charisma that brings viewers into that world.”

Ma pole kindel, et “Kinotehases” need “elemendid” olemas olid. Kuidagi üheplaaniliseks jäi.

Mis trendid reality-tvs praegu üldse valitsevad, saab lugeda siit: http://www.ventureiab.com/2011-trends-in-cable-reality-programming.html

Seitse hinge

Tänavune kevad ei too mulle rõõmu – mida soojemaks läheb, mida eredam on päike, seda suurem on mu igatsus kodu järele, mida enam ei ole. Maal kasvanud lapsed ei suuda ilma maata elada. Nii et – eriti, kui üle mu väikese üürikorteri tiheda liiklusega tänava ja betoonist parkla vahel lendab mõni lennuk ning selle unistav ümin mulle hulluksajavalt lapsepõlvesuvesid meelde tuletab (armastasin siis silmi sulgedes selili lõhnavas heinas suurest tulevikust unistada) – on mul tunne, et mu seitse elu on just nüüd otsa saanud.

Selle peale otsisin üles “Sopranode” viimase hooaja alguse. Seitse hinge. Lemmiksarjad on parimad sõbrad – ei jäta mind erinevalt inimestest kunagi üksi.

Kommentaaridest

Veel täna õhus: olin sunnitud blogis kommentaarid lukku panema. Miks? Sest mõne inimese tähelepanu on muutunud häirivaks. Samal põhjusel lülitasin Facebookis välja vestlusefunktsiooni. See, et mul on mõtteid, mida olen valmis avalikult jagama, ei tähenda tingimata seda, et sooviksin ise väga “avalik” ehk kättesaadav olla.

Olen tülika tähelepanuga tuttav juba Õhtulehe aegadest, kus mõned inimesed mu foto ja tekstide põhjal otsustasid, et tahavad (ja peavad) minuga lähemalt tuttavaks saada ega tahtnud mulle endale ses asjas enam mingit sõnaõigust jätta. Sellised inimesed ei mõista, et mõtete avalik jagamine ei tähenda veel seda, et nende autor kuulub igaühele, kes tema mõtteid lugeda ja kaasa mõelda suvatseb. Ei kuulu ma kellelegi, mõtted (kui pole juures allikaviidet) kuuluvad mulle ja ma ei ole kohustatud neid kuidagi õigustama või põhjendama.Vägisi minu sõbraks ei saa.

Kui tegin Kanal 2-le saadet Eesti kuulsuste ahistajatest, rääkis selle tarvis intervjueeritud Tallinna psühhiaatriahaigla vanemarst dr Erika Saluveer projektsiooni mõistest. Lühidalt öeldes on projektsioon see, kui keegi omistab kellelegi omadusi või ootusi, milleks pole mingit mõistuspärast alust. Selle hulka kuulub kuulsuste idealiseerimine, sh praegu Facebookis küll juba vaibuma hakanud Veerpalu-usk. Kummastav oli lugeda, kuidas inimesed, kel pole Andrus Veerpaluga iialgi olnud mingit isiklikku kokkupuudet, on valmis oma elu nimel vanduma: “See mees ei valeta!”. Tegelikult pole neil ju aimugi, millise inimesega tegu ja kas tal on kombeks valetada või ei… Eelmainitud saatest selgus ka, et kui projektsiooniga tegelevad teismelised, on see aktsepteeritav kui arengu loomulik osa. Aga kui tegemist on keskeale läheneva täiskasvanuga, muutub see õõvastavaks ja ahistavaks. Nii on ka minuga, kes ma pole üldse kuulus, isegi mitte väikeses Eestis: väga kummaline, et mõni inimene võtab pähe, et ta tunneb mind, kui me ometi pole kordki elus kohtunud, silmast silma ainsatki sõna vahetanud.

Mis puudutab avalike (blogi)tekstide põhjal niisuguste otsuste tegemist, siis kahju pettumust valmistada, kuid iga selline tekst, olgu ta pealtnäha nii avameelne, kui tahes, on siiski mingi piirini fiktsioon. See on kirjutatudki selleks, et saada avalikuks – see iseenesest välistab kogu tõe, õigemini seab sellele piirid. Nagu kirjanik laenab oma elukogemust ja muudab selle millekski teiseks, mida ei saa enam üks-ühele temaga samastada, käib see nii ka avalikes veebimärkmikes. Avameelsus on tihti näiline, eriti internetis. Lugedes igasuguseid pealtnäha detailseid tegevusekirjeldusi Facebooki staatuseuuendustest, meenub mulle “Kuristik rukkis” peategelane Holden Caulfield, kes võis tänaval vastutulijale vabalt valetada, et läheb ooperisse, kui tegelikult läks ta hoopis piimapoodi või kurat teab, kuhu.

Milleks kogu see jutt: neid inimesi ei ole vähe, kes on mu tekste lugedes jõudnud järeldusele, et oleme hingesugulased ja peame tingimata suhtlema. Aga see mulje on ilmselt enamasti vale. Veebielu – nagu enne märkisin – kattub päris eluga ainult teatud ulatuses. Liiatigi – kummaline paradoks, aga tõsi – vaatamata sellele, et mul on mõtteid, mida tahan jagada, hindan väga privaatsust. Mulle ei meeldi olla võõrastele kättesaadav. Ma ei anna suvalistele inimestele oma telefoninumbrit ega erameili aadressi. Mul on vähe tõelisi sõpru ja neid kõiki tunnen ma isiklikult, silmast silma. Kõik ülejäänud on lihtsalt tuttavad, kellega ma oma elu (üksikasju) ei jaga.

Muide, see avaliku ja privaatse vastuolu on veider. Ühtpidi tungiv vajadus jagada, teistpidi sama tungiv vajadus varjata, pugeda peitu, jääda kulisside taha. Ilmselt on see kirjanikusündroom. Ma ei tea ühtki kirjanikku, kes armastaks väga seltskonda või tikuks fännidega vahetult suhtlema. Kahtlemata on see isekas – tahta jagada, aga mitte tahta vastu võtta. Aga nii on. Ka minuga. Ma tahan kirjutada, aga ei taha tingimata teada, kes on need inimesed, kes mu kirjutisi loevad.